Vene muuseum

21.01.2016

Külastasin perega kaunist Peterburgi. Seal sai käidud Vene muuseumis. Seda muuseumit  külastasime 21. jaanuaril. Muuseum oli suur seega me veetsime seal pool päeva. Külastuse lõpus olime kõik väsinud aga rahulolevad. Seal oli vana Vene kunsti, skulptuure, maale 18-21 sajandini, gravüüre, numismaatikat ning hulgaliselt dekoratiivesemeid. Autoreid oli näitusel tohutult palju, kõigest kahjuks ei jõua rääkida ja seetõttu toon välja teosed, mis mulle enim meeldisid. Kuna ma ei tahtnud kaotada tohutult suurt ja ehedat  elamust, ei hakanud ma teoseid pildistama. Illustreeriv materjal on võetud Vene muuseumi kodulehelt. 

Mulle meeldis Aivazovki maal ''Üheksas laine''. Ivan Aivazovski on armeenia päritolu vene maalikunstnik, kes maalis palju merd. Maalil oli kujutatud suurt, võimsat merelainet. Merel oli paadiga inimene. Selle tohutul merel tundub inimene nii tühine. Lained suudaksid iga hetk hävitada armetu inimese. Taevas oli rooskas sinine ja pilvede vahelt paistis päike. Inimene justkui sõidaks päikse poole. Maalil on hästi näha, mis tööd peab inimene tegema, et hakkama saada tohutu suurel merel. 

Väga meeldisid mulle ka vene aristokraatide portreed. Sealt oli näha ajastu truid kostüüme, soenguid ja poose. Nende maalide hulgast valisin ma välja. Louis Karavaki teose '' Vürstidaride Anna Petrovna ja Jelizaveta Petrovna portree'' ( Луи Каравак. Портрет царевен Анны Петровны и Елизаветы Петровны). Vaatamata oma kõrgele seisusele jäävad lapsed siiski lasteks. Näha on nende lõbusust ja vallatust. Tegemist on kahe tüdrukuga. Üks neist on heledapäine ja teine tumedapäine. Mõlemad on uhkedes kleitides. Tumedapäisel tüdrukul on käes vaagen lilledega ja teine tüdruk hoiab käes lillekimpu, taustaks on kaunis loodus. Mulle jääb mulje, et nad istuvad õhtul oma imekaunis aias ja ajavad juttu. 

Peale maalide meeldisid mulle veel skulptuurid. Seal oli neid palju ja kahjuks ei jõua ma kõigist neist rääkida. Valisin välja tutvustamiskes Fjodor Fjodorovitš Kamenski teose '' Noor skulptor''. Teos jäi silma, kuna on kujutatud väikest poissi, kes meisterdab midagi, minu meelest lindu. Poiss on lihtsalt riides, särk, mis on nööriga kinni seotud ning ta seisab paljajalu. Poiss on kogu hingega süvenenud oma töösse. Ma arvan, et teoses on kasutatud marmorit aga ma pole kindel selles. 

Teine skulptuur, mis silma jäi oli Vitali ''Veenus''. Teos pakkus mulle huvi kuna olen kuulnud paljudest Veenustest. Erinevad kunstnikud on seda erinevalt kujutanud. Esimese asjana jäi minu pilk peale tema asendile. Tal on graatsiline poos, keha on küljega ja pea vaatab otse. Ta pilk on maha suunatud ja tal on tagasihoidlik naeratus. Veenus on kujutatud paljana, lina on kõrvale heidetud. Skulptuur on väga realistlik, välja on toodud kõik keha detailid nagu põlve ja küünarnuki lohud, naba jne. 

Veel oli muuseumis palju vene nõusid ja tekstiili. Need olid haprad ja õrnad. Näha oli läbi aegade vene mustreid ja motiive. Huvitav oli vaadata erinevaid kaunistusi. Muidugi ei olnud sealt puudu prossid ja medalid. 

Mõttetu süsteem II 

15.04.2016

Ühel ilusal pärastlõunal jalutasin vabaduse väljakul ning  möödusin galeriist, mis tundus huvitav. Läksin siis Tallinna kunstihoonesse. Näituse nimi oli Mõttetu süsteem II.  Seal olid Tarmo Salini ja Ekke Välia tööd. Ekke Väli on skulptor ning Tarmo Salin on graafik, koomiksikunstnik ja ühiskonna süsteemide diagnoosija. Nende tööd räägivad asjadest, mis on ütlemata jäetud kui ka vihjamisest. Märksõnadeks on veel unistused, töö ja armastus, võimalused ja valikud. Näitus meenutas mulle koomikseid. Igal pildil on sõnum, mida saab mitmeti tõlgendada. Sõnumid olid kirjalikud kui ka pildina.

Näitus toimus suhteliselt väikses ruumis. Ruum oli avar ja valgust oli piisavalt. Valgus tekitas minus lootuse tunnet. Peamised materjalid, mida oli kasutatud, olid puit, papp ja paber. Värvidest kasutati punast, musta ja valget. Kahjuks ma ei tea, mis tehnikat on kasutatud, aga ma arvan, et tegemist on graveerimisega. Kõik kirjutised (nii puule kui ka paberile)  olid tehtud musta värviga. Eriti huvitavad olid kaustikud, milles olid huvitavad sõnumid ja pildid. Üksikud kaustikud olid lehtedest tühjaks rebitud, ning alles jäetud kaaned.  Nii mõningas sõnumis hakkas silma sõna ''skisofreenia''. Otsustasin uurida, mida see täpselt tähendab. Skisofreenia on vaimuhaigus , millele on omased tajumise, mõtlemise, tunde- ja tahteelu häired. Mõeldes sellel tähendusele ja teostele, leidsin ma seose. Mõningad sõnumid tekitas minust tunde nagu oleks inimesel tahte puudus ja haiget saamine.  Sõnumid olid sügavamõttelised ja pigem kurvad.  Iga teos paneb mõtlema elu üle. 

See näituse meeldis mulle kõige rohkem. Seal oli kasutatud teistsugust stiili ja ma polnud varem sellisel näitusel käinud. Igal teosel oli mõte sees. Kohati tekkis tunne, et kunstnik näeb elu süngena. Mul tekkis näitusel küsimus, et mis seos on neil skisofreeniaga (kuna seda sõna oli paljudes teostes välja toodud). See näitus pani mind mõtlema, et elu on ebaõiglane ja karm. Veel oli seal välja toodud eestlaste vingumist asjade üle. Sellisele näitusele läheksin ma kindlasti tagasi. 

Mulle meeldisi enim see sõnum. Nagu paljudes nende töödes oli tunda irooniat. See töö paneb mõtlema, et miks on elus ebavõrdsus. Kas see tõesti sõltub ainult inimesest endast või on selle taga ka õnn/ebaõnn. Valgele taustale on kirjutatud mustaga. 

Ma arvan, et iga inimene on kunagi mõelnud sellele. Enamus inimesed on seda kogenud. Mulle meeldib kuidas taust on mustaks värvitud ja teksti juures on hele ning heledale on kirjutatud musta värviga. Tahetud on rõhutada sõna veel. Lõppu on pandud kolm punkti, et seda mõtet veel rohkem rõhutada.

Meelde jäi mul lõbusam töö. Keskele on kirjutatud lugu kassist, mis oli kirjutatud valgele taustale. Loo üleval on valgel taustal punane süda ja loo all on punasel taustal valge süda. Tundub nagu alumiselt taustal oleks süda välja lõigatud, mitte joonistatud. See tegi selle näituse natukene lõbusamaks. Enamus sõnumid oli kurvad ja iroonilised. Need südamed ja lugu on väiksemal papil, mis on kinnitatud suure papi külge klambritega. Suur papp on värvimata ning see toob loo ja südamed veel rohkem esile.  

Ning veel pilte...

Õnnelik ruum

15.04.2016

Sattusin Draakoni galeriisse näitusele ''Õnnelik ruum''. See oli Matthias Sildniku näitus. Ta on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti

Kunstiakadeemia instalatsiooni ja skulptuuri osakonna. See näitus põhineb Robert Oppenheimeri nimelise heategevusliku ideepanga (ROHI) kontseptsioonil. Robert Oppenheimer oli Ameerika tuumafüüsik. ROHI on ideepank, mille eesmärgiks on luua laiapõhjaline ressurss ideedest ja projektidest.

Näitus oli suhteliselt väike. Teosed olid võimalikult tihedalt koos ja see häiris mind. Teosed olid pigem ulmelised kui realistlikud. Kasutatud oli erinevaid stiile ja värve ning oli maalitud väga erinevaid asju. Mõningad pildid kõnetasid mind rohkem kui teised. Minu isiklik lemmik töö oli poiss, kes hoidis vihikud käes ning tema kõrval on tema kujutis. See pilt pani mind mõtlema, et miks ta õnnetu oli. Mida autor oli mõelnud tema teise kujutisega. Mulle endale tundus nagu vaataks see poiss ennast kõrvalt. (allpool on näha seda teost).  

Kahjuks ma ei saanud kõigitest teostest väga täpselt aru. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui teoste kõrval oleksid teoste pealkirjad. Võib-olla oleks siis lihtsam aru saada. Vaatamata sellele meeldis mulle see näitus.

Seal oli suur ümmargune pall, mis on punast värvi. Peal on valged ja mustad jooned. Kohati oli näha läbipaistvat (tegemist on vist plastmassiga) sealt peegeldub teise poole värv koos plastmassilise läikega. 

Teine maal, mis mulle hästi silma jäi oli tuba. Toa keskel oli bassein. Basseini tulid liumäed. Basseini kõrval on roheline saareke, kus kasvavad palmid ja kastid (raske aru saada, mis seal täpselt on). Veel olid tornid. Tegemist on pigem ulmelise pildiga. Pilt on eredates värvides ja huvitav. Mulle meeldib selle juures kuidas basseinist peegeldub kogu taust vastu. 

Fotorealism 50 aastat hüperrealistlikku maali

22.04.2016

Näitus toimus KUMUs, kus ma käisin 22 aprillil koos klassiõega. See näitus meeldis mulle kõige rohkem võrreldes teiste KUMU näitustega. Tegemist oli väga realistlike õli- ja akrüülmaalidega. Maalid nägid välja nagu fotod. Raske on ette kujutada, et keegi suudab selliseid töid teha. See on üks väheseid näituseid kus suu, sõna otseses mõttes, lahti jääb. Nii häid teoseid polnud ma enne näinud. Raske oleks välja valida oma lemmikut tööd. Peamiselt oli seal kujutatud sõidukeid (autod kui ka mootorattad), sööki, inimesi  ja linna ühesõnaga igapäeva elu ja asju. Autoreid oli palju. Nagu ma lugedes teada sain siis fotorealistliku maali loomine on töömahukas protsess. Fotod projitseeridakse 

(joonise v eseme kujutist ekraanil esitama ) lõuendile ja välja tuuakse pisimgi detail. Kasutades arvutul hulgal šabloone ja värvipihusteid maalitakse fotost värvikirev suurendatud reproduktsioon (järeleloodud pilt, joonis, foto vms), Realistlikud maalid, mis kujutasid tavaiselt argiseid stseene ja üleloomulikus suuruses tarbekaupu vastandusid traditsioonilistele formaatidele. Nendel fotodel põhinevad kujutised, mis kanti lõuendile alusjoonestiku või diapositiivi ( läbipaistva alusega foto) aparaadi abil äratasid kohe suurt tähelepanu. 

Pilte oleks palju, millest rääkida kuid siiski üritasin teha väikse valiku. 

Esimesena räägiks ma Tjalf Sparnaay tööst ''praemuna''. Tegemist on hollandi kunstnikuga, kes on tuntuks saanud ülidetailsete ja üleelusuuruste maalidega toidust- hamburgeritest, võileibades, salatikaussidest jne. Töös on kasutatud õli värve. Töö meeldib mulle sellepärast, et see on nii ehe. Näha on muna kollase tooni ja seda kilet, mis selle peal on. Välja on toodud isegi õhumullid ning praetud krõbeäär. Jääb tunne justkui tegemist oleks pildiga.

Teine töö, mis minu meeli köitis oli Roberto Bernardi maal ''Confini Segreti''

Maalil on näha erinevaid maiustusi. Mind üllatas selle töö puhul, et kuidas on võimalik nii detailselt välja joonistada kommi paberit ja kile. Peale selle on autor suutnud joonistada väga detailselt purgi, mille sees need kommid on, Isegi kummikommi kuma on ta suutnud välja tuua. Seda pilti vaadates tekkis endalgi isu nende isuäratavate kommide vastu. Maalil on kummikommid, pulgakommid jne Väga hea kujutlusvõime abil suudab mõelda välja isegi nende maiustuste maitse.

Ning viimaseks maaliks ma valisin David Parrishe töö ''Harley fat boy'' Üks põhjus, miks mulle see töö meeldib on see, et mulle endale väga meeldivad erinevad mootorattad. Kunstilisest poolest on tegemist realistliku õlimaaliga. Iga pisemgi detail on välja toodud. Metalliläige, mis sädeleb päikse käes. Taustale pole rõhku pandud, kuigi tundub, et tegemist on mingi poega. Järeldan seda selle põhjale, et taga ukse juures on valge tekst, mida kahjuks ei näe lugeda. Taust toob esile selle ratta. Hästi on joonistatud vari ja klaasi peal on näha pilvi. Raske uskuda, et selline töö on maalitud. 

Näituse kuraator: Otto LetzeKoordinaatorid: Anu Allas, Jana KendeKujundaja: Tõnis SaadojaGraafiline disainer: Külli Kaats

Valguse linn

24.04.2016

käisin Adamson-Ericu muuseumis. seal olid autoriteks Eduard Ole, Oskar Raunam, Adamson-Eric, Aleksander Mülber, Konrad Mägi ja  Aleksander Vardi.

Eduard Ole, Oskar Raunam ja Kondrad Mägi on maalikunstnikud. Adamson Eric on lisaks maalikunstikule ka tarbekunstnik ning Aleksander Mülber on samuti maalikunstnik kui ka graafik. Aleksander Vardi on impressionistlik kunstnik. .

See näitus räägib Pariisi rollist eesti kunstnikele. Veel oli väljatoodud linnad nagu Barcelona, Berliin ja Veneetsia. Nad käisid Pariisis kui Valguse linnas. Näitus oli jagunenud kahele korrusele: esimesel korrusel olid maalid ning teise korrusel postkaardid. Maalidelt võib lugeda koduigatsust ning teatud maalidel on kohti, mida saab seostada Eesti erinevate paikadega. Piltidel oli tunne justkui oleks ma neid kohti varem näinud (ma pole kunagi Pariisis käinud). Maalid tekitasid minus soovi Pariisi minna ja näha seda imelist linna. Huvitav oli vaadata, kuidas erinevad inimesed Pariisi nägid. Piltidel esines sageli jõgesi ja kanaleid. Samuti esines sageli sildasi ja lilli. Need pildid andsid võimaluse mõtetel ja unistustel reisida erinevatesse paikasesse.  

Ma tooksin välja enda jaoks olulisemad maalid.  Minu enda lemmik maaliks oli Kondrad Mäe Veneetsia. Tegemist on õlimaaliga. Maalil on näha päiksepaistelist Veneetsiat, sild ületab jõge, tagaplaanil on ilusad värvilised maalid, mis teevad selle pildi värviliseks ja lõbusaks.

Teine pilt, mis mulle koheselt meeldis oli Eduar Ole teos ''Pariisi vaade''. Tegemist on akvareliga. Pilti võib näha selle kunstinäituse reklaamis. Tagaplaanil on Eifeli torn, värvitud oli sinise tooniga. Esiplaanile jääb jõgi, pildi keskosas oli näha silda. Tagaplaan oli suhteliselt sarnase tooniga tehtud. Ees oli näha heledat kuju ning inimest. Peamiselt oli kasutatud siniseid toone. Mulle meeldib kuidas autor oli kasutanud sinist värvi, kasutades nii heledat ja tumedat, et hajutada tausta ja kuju esile tuua.

Kui seda metsa ees ei oleks 

24.04.2016

Näitus asub HOP galeriis. Seal on esitatud Leo Rohilini teosed. Leo Rohilin on keraamik. Näitus on pühendatut Juhan Liivile. Näituse keskmeks on võetud teos  ''Must lagi on meie toal.'' Must ruut, mis osutab poeedi tundlikule närvikavale ja on valminud aastatel 2015/2016. Materjaliks tumehall portselan, kraaterglasuur, lõng, kipsikruvid. Näituse teine osa ''Kui seda metsa ees ei oleks...'', koosneb Juhan Liivi loodusluulest inspireeritud piltinstallatsiooni akvarellifragmentidest, mis on maalitud kunstniku üliõpilaspõlve aastatel 1964/1965 ning, millest moodustub koos tänapäevase tuššimaalinguga 14 osaline kollaaž.

Mind üllatas see, et keraamika töid ei esinenud. Näitus oli pisike ja armas. Tööd oli klaasi all ja see segas töid nautida eriti, kui keegi minu taga seisis. Klaas peegeldas ruumi teisi maale ja inimesi. Ruum ise oli avar ja valgusküllane. Seal oleks võinud olla kirjas, et mis luuletuse kohta käis maal. Iga maali juures jäin mõtlema, et mis luuletust autor oli mõelnud. Meeldis. et tutvustusel oli kirjas, mis tehnikaid kasutatud oli. Enamus näitustel pole seda välja toodud. Maalide juures otsisin välja Juhan Liivi luuletusi (näiteks ma lugesin luuletust ''Ta lendab mesipuu poole''), mis aitasid mul paremini maali sisse elada. Suutsin ette kujutada luuletusi kohti, nagu ma ise viibiks seal. Jäin mõtlema, mis maali juurde käib see luuletus ja kas üldse oldi kasutatud seda luuletust. Iga luuletusega suutsin vähemat ühe maali seostada. Ma jäin näitusega rahule ja leidsin, et see on väga huvitav. Ma polnud varem käinud sellisel näitusel, kus on maalid luuletustega seotud. Ma polnud enne väga teadlik Juhan Liivi luuletustest aga see näitus tekitas mulle huvi ja lugesin rohkem luuletui kui ennem olin lugenud. Mul tekkis küsimus, kas kunstnik oli Juhan Liiviga seotud ja miks ta just looduse luuletused valis ja miks just Juhan Liiv. 

Mulle meeldis see maal kuna seal on hästi välja toodud kuidas tuul kõrkjad puhub. Taevast on värvitud hallikates toonides. Taga on paista mered, mis on tume sinine. Mind huvitab  miks on selle pildil need mustad raamid. Neid leidus mitmel pildid. Mul pole õrna aimu, mida autor sellega öelda tahab.

Huvitavalt oli veel maalitud teos ''Must lagi on meie toal''. See töö hakkas kohe silma kui ma ruumi sisenesin. Kasutatud oli huvitavat tehnikat-keset teost oli valge laik, võib-olla mõjutas seda valgus, aga ma pole kindel. Seda tööd nähes meenus mulle koheselt Juhan Liivi luuletus ''Must lagi on meie toal''. Lugedes tutvustust sain ma teada, et tegemist ongi selle teosega. 

Juhan Liiv Must lagi on meie toal

Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.


Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, -
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!


Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, -
oh issand, halasta!


Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

„Kellelegi ei ole aga saatus nii armutu olnud kui Juhan Liivile. . . Kuid vaevalt oli ta ise oma annete suurust ja väärtust suutnud sisemiselt ära tunda ja tõsiselt hinnata, kui must pilv tema vaimusilma kattis. Ainult üksikutel silmapilkudel murdus päikesekiiri pilvest läbi. Ja siis lõi Juhan Liiv oma filosoofilised sügavmõttelised laastud ja oma parimad luuletused, täis üllatavaid tundmustepöördeid, ootamatuid luuleliste nägemuste vaheldusi ja isegi kurvameelsust.”

Villem Ernits „Juhan Liivi matustel” Postimees 25.XI 1913

[väli] mis on peaaegu puhas

24.04.2016

Näitusel käisin ma koos sõbrannaga. Tegemist oli Anna Škodenko näitusega. ''[Väli], mis on peaaegu puhas'' on jätk maaliseeriale ja väljapanekule '' Prisoner's cinema'' (''Vanglakino''), eksponeeritud 2014. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud grupinäitusele '' Can't go on,must go on'' ('' Võimatu minna, kindlasti minna''), mis käsitleb ''Vanglakino'' nähtust. Mõistet, mida kasutatakse pikaajaliselt piiratud valguses/ nähtavuse viibijate visuaalsete kogemuste kirjeldamisel ja uurimisel. ''Vanglakino'' tõestab inimeste suutmatust kogeda visuaalse informatsiooni puudumist. Seda teemat käsitledes kasutas autor negatiivis kujutatud lumepilti, mis leidis olevat dialoogis ja vastavuses ''vanglakino'' nähtustega. Autori huvi teema vastu ja side sellega jätkub. Edasiliikumine selles suunas osutus aga hoopis pikaajaliseks ringihulkumiseks, mille kestel tundis te end ise lumes liikujana. Näituse ruumi saabudes me mõtlesime kuhu me sattunud oleme, kas tegemist on ikka kunstinäitusega. Ruumi põrand oli kaetud musta vaibaga, mille alla oli mullikile. Igal sammul käisid praksud, see oli päris huvitav. Ruumis olid suured aknad ja päevavalgus paistis ilusti sisse. Ruum oli avar. Esimesel korrusel olid mustad tahvlid, millele oli kriidiga joonistatud. Nagu autor ise seletab '' Joonistasin (kuid tahan siiski öelda ''maalisin'') kriidiga standartsetele mustadele kriiditahvlitele. Kandsin kriidikihi, siis hajutasin, siis kustutasin, vaatasin ning alusatsin otsast peale- valge tolmu katkestatud kiht. Kas on üldse võimalik, et sellised pildid saavad valmis? Seekord võib-olla mitte. Peaaegu.Midagi jääb õhku rippuma. Alguse ja võimaliku lõpu vahel, kergesti haavuv ja haavatav.'' Maha oli kukkunud kriidi puru. Mustal vaibal jäi see väga efektne. Nagu mina pildidest aru sain oli tegemist lumepiltidega. Sealt läks trepp alla teise ruumi. Erinevalt esimesest korrusest oli see ruum hämar. Ruumis oli ehitatud labürint mustast kangast (täpset materjali ma ei tea). Labürinti sisenedes ma ei teadnud, mida oodata. See oli põnev ja huvitav. Kõndides edasi avastasin ma tupikuid. Ruum oli suhteliselt pime ja kitsas.  Edasi kõndides ma lootsin leida maale vms. Olles pool labürinti läbi käinud leidsime seinal valge kirja ( Somesay the world will end in fire, some say in ice from whot live tasted of desire I hold with those who favor fire but if it had to perish twice. I think I know enough of hate to say that for destruction ill is also great and will suffice). Kõndides edasi lootsil leida veel kirju. Jalutades järjekordselt tupikusse avastasin ma musta tooli. Siis jõudsin labürindist välja olles veidi pettunud, et nii vähe asju oli seal. Ma arvan, et autori mõte oli tekitada seda põnevust ja ootusärevust. Alguses ruumi sisenedes ei olnud mul mingeid emotsioone, kuid ruumist välja tulles ja tagasi mõeldes oli see päris põnev näitus, teistsugune ja erilisem.  

Täiesti puhas ühtlane väli. Silmad otsivad midagi. Keha jääb liikuma pigem kahtustäratavas suunas, aga otse. Ainuke viide, ainuke ''viga'' selle  puhtuse juures on minu enda jäljed, mis jäävad aga alati tahapoole. See sujuv liikumine jätkub seni, kuni lumemaastik saab otsa. Lumi sulab, kaob kõikide oma jäljedega (mitte ainult mine enda omadega ja mitte ainult loomulikel põhjustel)

Anna Škodenko:

'' Näitus läheneb. Töö alguspunkt jäi ammu seljataha. Aeg saab otsa, pildid- valmis. Otsused tuleb ''panna lukku''. Tahvlid lahkuvad ateljeest. Meievaheline lähedus muutub distantsiks. Minu pilk piltidele asendub teiste inimeste omadega.''